Arvamus: tehisintellekt muudab kuulmisabi ja see on alles algus

Tehisintellekt tekitab tervishoius nii suurt huvi kui ka teatavat ettevaatust. Kuulmisabis näen mina seda eelkõige spetsialistide töö toetajana, mitte nende asendajana. Nii nagu arstid kasutavad tehisintellekti meditsiinipiltide analüüsimisel, aitavad tänapäeva kuuldeaparaadid tehisintellekti abil helisid paremini ära tunda ja mõtestada.

Tehisintellekt võiks toimida kui omamoodi „kuulamisabiline“ ajule, aidates keskenduda olulisele. Selle asemel, et lihtsalt kõiki helisid valjemaks keerata, toob see esile kõne, pehmendab taustamüra ja summutab ebaolulise heli. Nii on ka keerulises mürarikkas keskkonnas lihtsam vestlust jälgida, samas jääb alles tunnetus ümbritsevast.

Meie uusim tehisintellekti põlvkond põhineb miljonitel päriselulistel helinäidetel ja võimaldab seadmetel arvestada sellega, mida inimene tegelikult kuulata tahab ning mitte ainult reageerida mürale. Selline areng muudab nutika helitöötluse loomulikuks osaks igapäevasest kuulmisabist.

Üks asi, mille üle olen eriti uhke, on see, kuidas me Oticonis oma süsteeme õpetame. Kasutame selleks tohutut hulka päriselulisi helikatkendeid – alates kohvikutest ja klassiruumidest kuni köökide ning rahvarohkete üritusteni. Tänu sellele õpivad süsteemid ära tundma peeneid helierinevusi ja säilitama kõne selguse ka siis, kui taustamüra kipub seda varjutama.

Tehnoloogia tugineb erinevatele sensoritele, mis aitavad eristada näiteks täishäälikuid, kaashäälikuid ja keskkonnamüra. Nii suudab kuuldeaparaat eraldada olulise vähemolulisest ka igapäevastes olukordades. Tulemuseks ei ole lihtsalt valjem heli, vaid selgem kuulmine. Vaikses ruumis ei pruugi see eristuda, kuid mürarikkas restoranis on vahe märgatav.

Me ei edasta enam lihtsalt heli, vaid aitame taastada selle tähenduse ja struktuuri, et aju saaks kuuldust kiiremini ning kergemini aru.

Tehisintellekt üksi ei taga personaalset lähenemist. Selleks on vaja ka täpset diagnostikat. Näiteks tööriist Audible Contrast Threshold (ACT) aitab hinnata, kui hästi inimene eristab kõnet mürast. See annab spetsialistidele võimaluse seadmeid väga täpselt iga inimese vajaduste järgi kohandada.

Usun, et tulevik peitubki objektiivsete andmete, inimkäitumise mõistmise ja nutika helitöötluse ühendamises, et toetada inimest tema igapäevastes olukordades.

Kui vaadata tagasi arengule esimestest digitaalsetest kuuldeaparaatidest tänaste lahendusteni, siis suurim muutus ei seisne ainult tehnoloogias, vaid selles, kui hästi me mõistame inimeste suhtlemist ja käitumist.
Samal ajal püüame teha need arenenud lahendused kättesaadavaks võimalikult paljudele – olenemata seadme tüübist või hinnaklassist.

Tehisintellekti ja diagnostika areng võimaldab luua lahendusi, mis ei reageeri ainult helikeskkonnale, vaid arvestavad ka inimese kavatsustega. Oleme jõudnud ajastusse, kus kuuldeaparaadid suudavad arvesse võtta pea liikumist, vestluse kulgu ja ümbritsevat helikeskkonda, et pakkuda tuge just õigel hetkel.

See on järgmine samm: kuulmishooldus, mis kohandub pidevalt, märkamatult ja iga inimese järgi.

Edaspidi aitab tehisintellekt tõenäoliselt ka kliinikute tööd kiirendada. Praegu kulub palju aega seadmete individuaalseks seadistamiseks, kuid tulevikus saab tehisintellekt aidata nii diagnoosimisel kui ka seadete automaatsel kohandamisel.

Minu jaoks on kuulmistehnoloogia tulevik selge. Asi ei ole keerukuses, vaid selles, et lahendused oleksid kasutaja jaoks lihtsad ja tema vajadusi arvestavad. Eesmärk on, et inimene saaks vestlustest osa ilma pingutuseta, tunneks end mugavalt ka müras ning püsiks ühenduses inimeste ja kogemustega, mis tema elu kujundavad.

Tehisintellekt ja täppisdiagnostika ei ole lihtsalt tehnilised saavutused – need on vahendid, mis aitavad meil täita oma peamist eesmärki: aidata inimestel paremini kuulda ja seeläbi täisväärtuslikumalt elada.

Allikas: Oticon.global